Mõrvamüsteeriumimängude ajaloost aru saamiseks tuleb minna tagasi mõrvamüsteeriumide kui kirjandusliku zanri algusaegadess.

Esimene väljamõeldud detektiiv oli August Dupin, kes nägi ilmavalgust Edgar Allen Poe novellis ”Mõrv Rue Morgue’is“ aastal 1841. Aasta hiljem võttis elu kunstist õppust ja Londoni politsei avas esimese detektiiviüksuse, mis koosnes kaheksast mehest. 30. juunil 1860 leiti kolmeaastane poiss Saville Kent viktoraanliku mõisahoone Road Hill House kemmergust, ta kõri läbi lõigatud. Ainukesed kahtlusalused olid teised mõisaelanikud – poisi ema ja isa, õed ja vennad, ämmaemand ja mõisa teenrid. Selline õõvastav mõrv ajas inglise ühiskonna ärevile ja kõik tahtsid juhtumi kohta lisainfot saada. See tapatöö sai kogu mõrvamüsteeriumi zanri inspiratsiooniks ning selle detailid on isegi tänasel päeval nende lugude prototüübiks – mõisahoone, mõrv, auväärse perekonna kulissitagused saladused ja geniaalne detektiiv kes ei jäta ühtegi detaili kahe silma vahele.

1887. aastal nägi ilmavalgust ajaloo kõige kuulsam detektiiv Sherlock Holmes autori Arthur Conan Dolye sulest. 20. sajandi algul võitsid kuulsust ka Agatha Christie tegelased Miss Marple ja Hercule Poirot ning Georges Simenoni politseidetektiiv Maigret. Kuid see zanr oli ehk kõige populaarsem just viktoriaanlikus ühiskonnas, kus 19. sajandi lõpus hakati korraldama samasugustes mõisahoonetes peetud pidulike õhtusöökide järel näitemänge, kus külalised said ise oma detektiivivõimed proovile panna. Mängudel olid dramaatilised nimed nagu ”Mõrv pimedas“ ja ”Vandekohtunikud“. 20ndal sajandil muudeti see idee lauamängudeks, mida sai mängida igas elutoas. Kuid alates 1980ndates on jälle hakatud korraldama neid mänge õiges mastaabis ehk papist mängupinna asemel toimub tegevus elusuuruses mõisahoones, kus detektiivid otsivad tõendusmaterjali tubades ning kuulavad üle mõisarahvast mängivaid näitlejaid.

1935. aastal ilmus esimene vandekohtu mäng, mis oli tuntud kui vandekohtu kast, mis erineb oluliselt tänapäeva mõrvamüsteeriumi mängudes. Selles mängus antakse mängijatele st. vandekohtunikele mõrva stsenaarium, prokuröri ja kostja esitatud tõendid, kaks kuriteostseeni fotot ja hääletamissedelid. Kohtunikud peavad tegema otsuse selle kohta, kes on süüdi ja siis loetakse ette tõeline lahendus.

Mõrvamüsteerium on mäng, mille puhul inimesed üldjuhul istuvad peolauda, kus üks mängija salaja ja teiste teadmata mängib mõrvarit ning teised osalejad peavad kindlaks määrama, kes nende seas on kurjategija. See võib hõlmata “mõrva” eelsündmusi koos “mõrvaga” või alata kellegi “surmaga” ja ülejäänud aja pühendutakse toimunud mõrva uurimisele. Õhtusöögiga mõrvamüsteeriumi mänge mängitakse tavaliselt väikestes rühmades, nt 6-20, kuigi üritust saab korraldada ka näiteks 400 osalejale.